Artriit ei ole ainult “vanainimeste probleem”. Tegelikult mõjutab see haigus nii noori kui vanu, nii mehi kui naisi, ning seda olenemata nende füüsilisest vormisolekust. Artriit on kaasasündinud või omandatud liigesehaigus, mille iseloomulikuks tunnuseks on liigese(põletikuline) turse, valu, punetus ja funktsiooni häirumine. See ei ole seotud ainult liigestega, vaid võib mõjutada ka teisi organeid, näiteks silmi, kopsusid, südant, neerusid ja nahka.
Artriidi liigid on erinevad ning seda võib põhjustada mitmesugused asjad nagu immuunsüsteemi talitlushäired, infektsioonid, liigne koormus, pärilik eelsoodumus või elustiil. Artriit võib mõjutada ühte liigest või liigeserühma, nagu näiteks käed või põlved.
Ravivõimalused sõltuvad suuresti artriidi tüübist. Tavaliselt kasutatakse kombinatsiooni ravimite, füsioteraapia ning dieedi ja elustiili muutmisest. Konservatiivse ravi ebaõnnestumisel võib sageli abi olla operatsioonist.
Kui kaua artriit võib püsida? Vastus sellele küsimusele sõltub suurel määral artriidi tüübist, ravi algusest ja selle efektiivsusest. Mõned inimesed võivad tunda end paremini mõne nädala või kuu pärast, teised aga võivad elu jooksul kogeda mitmeid ägenemisi.
Artriidi peamised tunnused on valu, turse, jäikus ja liigese deformatsioon. Kui täheldate mõnda neist sümptomitest, eriti kui need püsivad pikka aega, peaks kindlasti nõu pidama arstiga.
Haigus ei pruugi kõigil inimestel areneda samamoodi. Mõnedel võib see olla järk-järgult progresseeruv, teistel võib see kiiresti areneda. Arsti pideval järelvaatamisel on võimalik saavutada kontroll haiguse progresseerumise üle ning saada liigeseprobleemide valus testimine ajal kõrvaldada. Artriidi tagajärjed on otseses seoses õigeaegselt alustatud raviga.
Kokkuvõttes tuleks meenutada, et artriit vajab kindlasti tähelepanu ning varajane avastamine ja õigeaegne ravi on võtmeks normaalse elukorralduse säilitamiseks. Keegi ei soovi elada pideva valu ja ebamugavustundega liigestes. Võtke haigust tõsiselt ja ärge jätke seda ignoreerima. Tänapäeval on võimalik artriiti efektiivselt kontrollida, et tagada patsientidele elukvaliteet, mis ei erine tervete inimeste omast.