Põlve menisk on väike, kuid põlveliigese jaoks väga oluline struktuur. Kui menisk saab kahjustada, võib põlv valutada, paisuda, „kinni jääda“ või tunduda ebastabiilne. Menisk on tihedalt seotud ka artroosiga: vanemas eas tekkivad meniskivigastused on sageli osa liigese kulumisprotsessist. Selles artiklis selgitame, mis menisk on, kuidas meniskirebend tekib, millised on tüüpilised sümptomid ning milliseid ravivõimalusi arstid kaaluvad.
Mis on menisk
Põlves on kaks meniski. Need paiknevad reieluu ja sääreluu vahel ning on valmistatud tugevast kiudkõhrest, mis sobitub luude pindade kujuga. Sisemine ehk mediaalne menisk asub sääreluu sisemisel liigesepinnal, välimine ehk lateraalne menisk välimisel. Luude otsi katab õhuke ja pehme hüaliinkõhr, menisk aga toimib nende vahel justkui poolkuukujuline puhver. Seistes kannavad meniskid ligikaudu 30–55% keha koormusest.
Meniski verevarustus on piiratud. Väikesed veresooned toidavad meniski välisserva, kuid suur keskosa on ilma otsese verevarustuseta. See on oluline, sest verevarustuseta piirkonnas paranevad vigastused halvasti. Välisserva, nn punase tsooni rebendid võivad seevastu ise paraneda.
Kuidas meniskirebend tekib
Meniskirebendil on kaks peamist põhjust. Esimene on trauma, mis on sagedasem aktiivsetel inimestel vanuses umbes 10–45 aastat. Tüüpiline mehhanism on põlve keeramine, kui jalg on kergelt kõverdatud ja kannab raskust – näiteks järsk suunamuutus jalgpallis, hokis või tennises. Traumaatilised rebendid on sageli vertikaalsed või radiaalsed ning võivad tekitada liikuva tüki, mis kiilub liigesesse.
Teine põhjus on degeneratiivne ehk kulumisest tulenev rebend. See on kõige levinum rebendi tüüp ja esineb kõige sagedamini üle 40-aastastel, kuid võib tekkida igas vanuses, eriti ülekaalu korral. Vananedes hakkavad meniski kollageenikiud lagunema ja meniski struktuur nõrgeneb. Selline rebend võib tekkida isegi tavalise tegevuse, näiteks kõndimise või kükitamise ajal. Degeneratiivsed rebendid on tavaliselt horisontaalsed ega põhjusta nii sageli liigese lukustumist.
Menisk ja artroos
Pikaajaliselt on degeneratiivsed meniskirebendid sageli seotud põlveliigese artroosiga. Kui menisk ei suuda enam koormust ühtlaselt jaotada, langeb suurem surve liigesekõhrele. Seetõttu on degeneratiivse meniskikahjustuse puhul tulemus sageli kehvem olenemata sellest, millist ravi valitakse. Artroosiga inimestel tasub meniskivaevust vaadata osana kogu liigese seisundist, mitte eraldi probleemina.
Tüüpilised sümptomid
- Valu liigesepilu kohal – sageli põlve sise- või väliskülje joonel, mis süveneb raskuse kandmisel, näiteks jooksmisel.
- Turse – põlv võib paisuda tundide või päevade jooksul pärast vigastust.
- Lukustumine – jalga ei saa täielikult sirgu, sest rebenenud tükk takistab liigese liikumist; sellega võib kaasneda klõpsatus.
- Ebastabiilsus – tunne, et põlv annab järele.
- Valu keeramisel – näiteks autost väljumine on paljude jaoks valulik.
Kuidas diagnoos pannakse
Arst uurib põlve turset ja vajutab liigesepilule – meniskirebendi korral on see tavaliselt hell. Kliinilistest testidest on tuntuim McMurray test, mille käigus põlve painutatakse ja sirutatakse ning samal ajal koormatakse meniski. Röntgenpildil menisk ei paista, kuid röntgen aitab välistada muid põhjusi ja näha, kas inimesel on artroos. Kui diagnoos jääb ebaselgeks, kasutatakse magnetresonantstomograafiat (MRT).
Ravivõimalused
Kerge rebendi korral alustatakse tavaliselt konservatiivse raviga: füsioteraapia, põlve kompressioon, kõrgemale tõstmine ja jahutamine ning vajadusel käsimüügi valuvaigistid. Harjutused, eriti reie nelipealihase tugevdamine, aitavad lihastel osa koormusest enda kanda võtta ja kaitsevad nii meniskit. Füsioteraapia eesmärk on säilitada liigese täielik liikuvus ja suurendada koormust järk-järgult, ilma sümptomeid ägestamata.
Operatsiooni kaalutakse siis, kui rebend on ulatuslik, põlv lukustub korduvalt või kui menisk on vigastatud koos eesmise ristatisideme vigastusega. Artroskoopia on minimaalselt invasiivne lõikus, mille käigus liigest opereeritakse kaamera abil. Degeneratiivse meniskirebendi korral ei ole artroskoopia rahvusvaheliste soovituste järgi aga üldjuhul parem kui konservatiivne ravi ning sõltumatu rahvusvaheline juhendipaneel on soovitanud seda degeneratiivse rebendi puhul mitte teha. Kerge artroosiga täiskasvanutel ei näi operatsioon lisakasu andvat. Ka meniski õmblemise tulemus pole alati püsiv: umbes 20% meniskiparandustest ebaõnnestub viie aasta jooksul.
Ennetamine
Meniski kaitsmiseks on oluline tugevdada ja venitada jala peamisi lihaseid: reie tagumisi lihaseid, nelipealihast ja sääremarju. Lihtsad harjutused on näiteks põlvede painutamine trenažööril, istudes jala sirutamine ja varvastele tõusmine. Tähtis on ka kehakaalu kontroll, sest ülekaal suurendab degeneratiivse rebendi riski ja koormab artroosist mõjutatud liigest.
Terviseteave: see artikkel on üldine teave ega asenda arsti konsultatsiooni. Kui põlv lukustub, paistetab või valu ei taandu, pöördu perearsti või ortopeedi poole.